Airiin Demir, kliiniline psühholoog ja Verge praksise juht
Kui meediasse jõuab mõni vaimset vägivalda puudutav lugu, nagu hetkel Sildarude perekonnasaaga, jaguneb ühiskond kiiresti kaheks. Ühel pool on need, kelle jaoks on igasugune teise inimese alandamine vastuvõetamatu. Teisel pool aga grupp, kes hakkab juhtunule õigustust leidma, tuginedes tihti omaenda eluloole – vaimset vägivalda nimetatakse rangeks suhtumiseks või otsekohesuseks ning viidatakse sellele, et neist endist on saanud “normaalsed inimesed” võib-olla just tänu karmile kohtlemisele.
Tundub, et paljude jaoks on piir nõudlikkuse ja vaimse vägivalla vahel ähmane. Vägivald ei pea tähendama pikaajalist piinamist või aastatepikkust mõnitamist. Ka üksikud alandavad kommentaarid, tundetu “paika panemine” või tühistavad märkused on vägivalla vormid, mis murendavad inimese eneseusku seestpoolt.
Sildarude loo taustal on oluline küsida: miks meie ühiskonnas normaliseeritakse alandamist, sildistades seda “karastamiseks”? Antud negatiivse mustri muutmiseks ei piisa aga vaid hukkamõistust. Me peame rääkima sellest, kust algab vaimne vägivald ning millised emotsionaalsed oskused peavad olema laste ja noortega töötavatel juhendajatel, õpetajatel ja treeneritel. Professionaalsus ei seisne karmuses, vaid oskuses jääda rahulikuks ka provokatsiooni korral. Noore inimese potentsiaali avamine nõuab enamat kui metoodiline põhjalikkus. See nõuab oskust juhtida pingutust nii, et säiliks õpilase inimväärikus ja emotsionaalne turvatunne. Kuid kus siis jookseb see paljuräägitud piir?
Teise inimese kogemus on määrav
Psühholoogias peetakse vaimse vägivalla üheks tähtsamaks tunnuseks teise inimese kogemust või tunnet. Kui inimene kogeb teise käitumist alandava või ähvardavana, siis ei ole esmatähtis mitte tema kavatsus, vaid käitumise mõju. Isegi kui vägivallatseja väidab, et “ta ei mõelnud seda nii” või “ta tahtis vaid aidata”, siis kui tema käitumine kahjustab järjepidevalt teise inimese psüühilist tervist ja autonoomiat, klassifitseeritakse see vaimseks vägivallaks.
Teine oluline märksõna on järjepidevus. Ühekordne kommentaar viitab enamasti enesevalitsuse kaotamisele ning vabandades ja vastutust võttes saab selle olukorra lahendada. Süstemaatilise alandamise korral, kus solvamine ja alandamine muutuvad probleemide lahendamise meetodiks, on tegemist eranditult vaimselt vägivaldse käitumisega.
Võimudünaamika vägivalla võimendajana
Kolmandaks oluliseks teemaks vaimsest vägivallast rääkides on inimeste omavaheline võimudünaamika. Võimusuhe õpetaja-õpilane, treener-sportlane, vanem-laps tähendab, et sõnadel ja tegudel on mitmekordne kaal. Kui me räägime võimusuhtest, siis me ei räägi enamlihtsalt kahest võrdsest inimesest, kes üksteise peale karjuvad. Me räägime olukorrast, kus ühel poolel on kontroll teise poole tuleviku, enesehinnangu või turvatunde üle. Vaimse vägivalla piir ei jookse sealt, kus lõpeb juhendaja heatahtlikkus, vaid seal, kus algab õpilase subjektiivne kogemus olla alandatud. Siin mängib kriitilist rolli just võimudünaamika: kuna laps on oma arengus ja ambitsioonides täiskasvanust sõltuv, siis iga autoriteedi poolt lendu lastud tühistav märkus ei ole lihtsalt sõna, vaid emotsionaalne löök. Võimusuhe tähendab vastutust märgata, millal muutub nõudlikkus teise inimese psühholoogiliseks murendamiseks.
Lapse ja täiskasvanu vahelises suhtlemises on väärikuse hoidmise vastutus alati täiskasvanul, kelle ülesandeks on juhtida oma tundeid ja suunata konflikt rahunemise suunas. Vaimse vägivalla piir on sarnane ka siis, kui tegemist on kahe täiskasvanuga. Kuigi näiteks paarisuhtes formaalne võimuhierarhia puudub, on alandavate märkustega võimalik luua psühholoogiline võimusuhe. Kui üks osapool kasutab sõnu relvana, et teist tühistada või kontrollida, kaob suhte alustalaks olev turvatunne. Isegi kui reaalsuses on tegemist kahe täiskasvanuga, võib suhtes tekkida olukord, kus üks pool on haavatavam näiteks läbi majandusliku sõltuvuse, madalama enesehinnangu või lastega seotud kohustuste. Vaimne vägivald algab sel puhul seal, kus antud haavatavust hakatakse ära kasutama.
Eitamine kui vägivallatseja tööriist
Olen oma praktikas liiga tihti näinud, et vaimset vägivalda püütakse tühistada eitamisega. Eitamine on üks peamisi vägivallatseja tööriistu, mis võib olla nii teadlik kui ka alateadlik enda kaitseks tegutsemine. Alateadlik eitamine esineb olukordades, kus inimesel puudub enesekriitika ning enesereflektsioonivõime mõista oma vastutust suhtlemisolukordades ning seda, kuidas tema käitumine mõjutab teise inimese tundeid. Teadlik eitamine on aga vaimse vägivalla üks teravamaid vorme. Seda kasutatakse ohvri reaalsustaju süsteemseks mõjutamiseks, sisendades, et kõik, mida ta tunneb ning räägib on vale või väljamõeldis. Eitamisega tühistatakse ohvri reaalsust, ohver jääb oma valuga üksi ja hakkab endalt küsima: “kas ma kujutasin seda ette?” või “äkki ma tõesti reageerin üle?”. Vaimne vägivald ei alga sõnadest Vaimne vägivald on salakaval, sest ei jäta kehale jälgi ning seda on sageli raskem defineerida. Psühholoogilisest vaatepunktist ei alga vaimne vägivald sugugi alati sõnadest, vaid suhtumisest, kavatsusest inimest kontrollida ja ohvri turvatunde murendamisest. Samuti ei vaja vaimne vägivald alati häält. Suur osa sellest ilmneb kehakeeles ja mitteverbaalses suhtlemises. Näiteks silmade pööritamine, demonstratiivne ohkamine, nähtav ignoreerimine või väljendusrikas vaikus annavad märku, et teise jutt on ebaoluline ning panevad inimese tundma end tühise, lolli või ebakindlana. Samuti on levinud vaimse vägivalla vormid olulisel hetkel teadlik toetamisest loobumine, olulise info varjamine ja lähisuhetes ka lähedusest ilmajätmine karistuslikul eesmärgil. Ka kontroll on nähtamatu vägivalla vormide maastikul märgilise tähtsusega. See võib väljenduda teise privaatsetes asjades sorimises, telefonikõnede jälgimises või pidevas arupärimises, kus ja kellega aega veedetakse. Noore ja täiskasvanu vahelises suhtes murendab liigne kontroll olulist arengulist vajadust iseseisvumiseks ja oma tee leidmiseks. Mõnikord soovivad täiskasvanud kontrollida ka lapse emotsioone. Näiteks võidakse dikteerida mida laps peab tundma, et olla edukas: “sa ei tohi praegu kurb olla, sapead olema tugev” või “pole see midagi nii valus”. Palju on minu käest küsitud, kas siis “ole tugev!” ei tohigi öelda, kui keegi nutab. Piir toetava julgustuse ja vaimse vägivalla vahel ei jookse mitte sõnades “ole tugev”, vaid selles, kas lapse tundele jäeti ruumi või mitte. Lapsele ei tohi jätta tunnet, et tema sisetunne on vale.
Psühholoogias on suur vahe emotsionaalsel toetamisel ja emotsionaalsel tühistamisel. “Ma näen, et sa oled praegu kurb ja see on okei”, “Ma tean, et sul on raske, aga ma usun, et sa oled piisavalt tugev, et sellest läbi tulla. Ma olen siin, su juures.” Need on näited emotsionaalsest toetamisest, mis ei tühista lapse kogemust. Kui täiskasvanu keelab noorel tunda hirmu või valu, ei kasvata ta tugevat isiksust, vaid õpetab last oma sisemist kompassi eirama. Tõeline tugevus sünnib seal, kus tundel lubatakse esmalt olla, ja alles siis liigutakse koos edasi. Vaimne vägivald algab sealt, kus lapse loomulik reaktsioon sildistatakse nõrkuseks või keelatakse üldse ära.
“Ta provotseeris mind niimoodi käituma!”
Tihti toovad just teismeliste vanemad ja teismelistega töötavad inimesed noore provokatiivset käitumist enda agressiivsete reaktsioonide põhjuseks. Provokatsioon võib küll seletada täiskasvanus tekkivaid tugevaid tundeid, kuid ei õigusta kunagi vägivalda. Sellistes olukordades on psühholoogias selge reegel: keegi ei saa panna kedagi vägivaldselt käituma, see on alati inimese enda valik ja vastutus. Absoluutselt kivisse raiutud on see reegel laste ja täiskasvanute vahelistes suhetes, sest inimese aju, eriti selle eesmises osas asuv prefrontaalne koor, areneb täielikult välja alles 25-ndaks eluaastaks. Mulle meeldib väga Viktor Frankli öeldu, et stiimuli ja reaktsiooni vahel on ruum ning selles peitub meie vabadus valida oma vastus. See, et teismeline käitub ebameeldivalt ja provotseerivalt, annab meile õiguse olla pahane ja pettunud ning seda väärikalt väljendada. See ei anna aga kunagi õigust olla vägivaldne, solvav või alandav.
Teismeliste käitumise kohta on vaja teada paari väga olulist neuroteaduslikku fakti. Teismeeas toimub aju struktuurne ümberehitus. See on kohanemisperiood, kus aju treenib end iseseisvuseks ja loovuseks. Aju funktsioneerib teistmoodi, mistõttu teismelised tüdinevad kiiresti, janunevad põnevuse järele, mõtlevad kastist välja, võtavad arusaamatuid riske, ignoreerivad võimalikke negatiivseid tagajärgi ja plahvatavad kergesti. Neil on võimas emotsionaalne mootor, millel on veel kehvad pidurid. Reageerides ei suuda nad seega oma emotsiooni suurust piisavalt reguleerida. Kui me mõistame, et teismeiga on loovuse ja julguse aeg, mitte lihtsalt “raske faas”, saame aidata noortel arendada oskusi, mis teenivad neid kogu elu. Raamatu “Ajutorm” autor Daniel Siegel kirjeldab, et noorte loovus ja iseseisvus ei teki automaatselt 18-aastaseks saades. See on ajutormi tulemus, kus aju lammutab vana süsteemi, et arendada asemele midagi unikaalsemat ja võimekamat. Teismeea üheks arenguülesandeks on muuhulgas vanemale põlvkonnale väljakutsete esitamine. See ”loov kaos” ajus on vajalik, et uus põlvkond ei kopeeriks lihtsalt eelnevat, vaid suudaks kohaneda muutuvates tingimustes ja leida oma tee. Teismelise aju vajab arenguks tavapärasest suuremal määral positiivset tagasisidet ja eduelamust, mis toodab dopamiini. Sellest tekib motivatsioon ning vajadusel ka soovitud käitumise muutus.
See, mida mõni lapsevanem või juhendaja peab ekslikult “tugevaks ja karastatuks kasvatamiseks”, on tegelikult lapse arengu füüsiline ja emotsionaalne takistamine. Teismeliseaju on eriti plastiline, mis tähendab, et vaimne vägivald jätab sellesse tugevad ja püsivad jäljed.
“Medalid” saavutataksegi just sellise karmi kontrolli ja suhtumisega!
Ühiskonnas ja spordis valitseb sageli loogikaviga: kui keegi saavutab edu hoolimata väärtkohtlemisest, hakatakse arvama, et edu tuli just tänu sellele. Me näeme vaid seda sportlast, kes seisab pjedestaalil, kuid me ei näe neid sadu ja tuhandeid teisi noori, kelle vaimne tervis, potentsiaal ja elurõõm purunesid täpselt sama meetodi all. Tippsaavutuse taga on sportlase tohutu anne ja aju plastilisus, mitte vaimne vägivald. Edu on tulnud väärtkohtlemisest hoolimata, mitte selle tõttu.
Seda, et praeguses kontekstis leidub isa ja treeneri Sildaru käitumisele endiselt kaitsjaid, nimetatakse psühholoogias trauma normaliseerimiseks. Kui inimene on lapsepõlves kogenud karmust, hüljatust või vägivalda, on tal võimalus tunnistada, et talle tehti liiga ning tema vajadused jäeti kõrvale. See on emotsionaalselt väga raske valik ning nõuab leinamist. Teine valik on uskuda, et see karmus oli väga vajalik ning tegi temast selle, kes ta täna on. Inimesed valivad tihti teise tee, sest see annab nende valule tähenduse ja kinnituse, et see valu ei olnud asjatu kannatus. See on viis kaitsta end purunemise eest. Inimene, kes räägib, et “mind alandati ja ma sain inimeseks”, on tegelikult kaotanud kontakti omaenda lapsepõlve haavatavusega. Kui ta ei tunne kaasa iseendale ehk sellele lapsele, kes ta oli, siis ta ei suuda tunda kaasa ka oma lapsele või õpilasele. Ta kordab mustrit, sest tema aju on õppinud, et empaatia võrdub nõrkusega.
Lahendus algab vastutusest ja uutest oskustest
Vaimne vägivald lastega töötavate inimeste puhul ei tulene enamasti kurjusest, vaid professionaalsete oskuste vajakajäämisest. Kui partner kasutab alandamise õigustamiseks ettekäändena provokatsiooni või juhendaja motiveerimiseks “paika panemist”, viitab see tegelikult asjakohaste emotsionaalse regulatsiooni oskuste puudumisele. Meie tänaste teadmiste ja võimaluste najal on vaja asendada vanad, automaatsed ründemustrid uue ja teadliku oskuspagasiga. Lühidalt öeldes läheb konfliktide väärikaks maandamiseks vaja kahte oskust: tugevate tunnete juhtimise ja piiride kehtestamise oskuseid.
Esimene samm on õppida märkama omaenda füüsilisi ja emotsionaalseid ohumärke enne, kui nendele reageerimist. Näiteks südamepekslemine, “klomp kurgus” või “telliskivi rinnal” annavad paljudele märku, millal peaks tegema mõttepausi ning situatsioonist hetkeks emotsionaalselt või ka füüsiliselt eemalduma, et vältida tunnete ülekeemist. Meelekindel suhtlemine ehk piiride kehtestamine võimaldab meil väljendada oma vajadusi, pettumust ja piire viisil, mis ei ründa teise inimese väärikust. See on oskus öelda: “ma olen praegu väga pahane, sest kokkulepe ei pidanud,” selle asemel, et öelda: “sa oled täiesti lootusetu ja saamatu, ” nihutades fookuse isiksuse ründamiselt probleemi lahendamisele. Laste ja noortega töötavad täiskasvanud vajavad spetsiaalset ettevalmistust, mis ulatub metoodilistest teadmistest kaugemale. See hõlmab oskust olla ise rahulik ja toetav ankur hetkel, mil noor “ajutormleb”. Empaatia ei ole nõrkus, vaid kõrgeim emotsionaalse intelligentsi vorm, mis võimaldab noorel end turvaliselt tunda ja seeläbi oma tõelist potentsiaali avada.Vaimse vägivalla mustrite murdmine nõuab julgust vaadata peeglisse ja tunnistada: “ma ei osanud tol hetkel paremini ja ma vastutan selle eest, et teinekord oskaksin reageerida paremini”. Me ei saa muuta minevikku ega seda, kuidas meid kasvatati, kuid me saame muuta seda, kuidas arenevad tänased lapsed ja noored. Muutus algab hetkest, mil valime alandamise asemel austuse ja kontrolli asemel usalduse. Lõpuks on just emotsionaalne turvatunne alustala, mis viib tõeliste, tervete ja püsivate saavutusteni.
